, ,
  PHP    NEW
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
# A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
:

:


A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Kierkegaard



: Kierkegaard
:
:
: /
: Microsoft Word
: ZIP
: 7 2007
: 100%


Kierkegaard


Tallinna Pedagoogikalikool

KASVATUSFILOSOOFIA

Eksamit

Kierkegaard`i lhenemine inimese olemusele ja kasvatusele

ppejud: S.Kera

Anna Pomm

EV-11

Tallinn

1997

Kik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kigest hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tdede ja nende enama teadvusse-tstmise teenistuses. Selles mttes vime nha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse eluvrtustele.

Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivrd, kuivrd ta rndab Hegelit, on seda silmas pidades pris tabav iseloomustus.

Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle sokraatilise dialektika: ... igatahes on usaldusvrne, et tal

(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi hist. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rnnates oli

Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma petajaks. Vljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena

- ilis, avala hingega tark, sina olid teliselt reformaator.

...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui mtlejat... on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.

Kierkegaardi ahvatles Sokratese maievtiline dialektika

((((((((( - mmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli sarnastanud oma mmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas tel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses, ksivas lhenemises tundmatule - hesnaga subjektiivne dialektika, kunst ksitleda iseennast iseenese kohta.

Kirkegaard listas Sokrates selle eest, et too ti ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime, kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.

Tegelikult ei olnud Kiekegaardi dialektika taasloodud sokraatiline dialektika. Asi pole ksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma dialektikat sokraatilisest dialektikast kui uut, tiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.

Ehkki Sokratese phimte seisneb... selles, et inimene peab leidma oma tegude eesmrgi kui ka maailma lppeesmrgi, lhtudes ainuksi enesest, ja saavutama te omaenese jududega, siiski mtleb teline mtlemine

Sokratese arvates nii, et tema sisu ei ole seejuures subjektiivne, vaid objektiivne.

Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse te kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid subjektiivse te, tde minu jaoks saamiseks, kuivrd htki teist tde ta tunnistatud: ...objektiivselt pole olemas mingisugust tde....

Kierkegaard heitis kohe alguses krvale objektiivse tunnetuse ning eitas selle vrtus ja telisust. Ta kutsus minema vastupidist

- radikaalse subjektivismi - teed. Ma ei nua midagi muud peale tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei suuda objektiivne olla.

See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille esmane lesanne oli kummutada vr ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes rgivad objektiivsetest tulemustest, mtlemata, et just nimelt filosoof on limalt subjektiivne.

Nagu Hegel, mratles Kierkegaard saamist mitteolemisest olemisele leminekuna. Tema arvates olid Hegelil eitus, leminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kik liikuma panevad, ja hoopiski mitte helegi loogikale alluvad rahutud pead.

Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks leminek, leminek vimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus phimtteliselt, kvalitatiivselt. ...Kuivrd lpmatult erineb millegi ksitamine vimalikkuses sellesama ksitamisest tegelikkusest, on ta

Pevikus mrkinud. Erinevalt vimalikkusest ei saa tegelikkus tema arvates olla loogilise ksitluse objekt. Meldav reaalsus on tegelikkus, ja iga ksimuse selle kohta, kas miski on tegelik peab mtlemine hlgama.

Kierkegaard pidas selles ksimuses peamiseks eksimuste allikaks vimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse vahekorra vra ksitus. Saamine ei allu paratamatusele ja ei sobi sellega kokku. Kik, mis saamas on, testab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest ainus, mis ei vi saada, on paratamatu, kuna paratamatu on olemas.

Hegelile mratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika vlistab vabaduse ja htlasi jutuslikkuse, ei ole phjendatud. Nende kategooriate dialektiline ksitus seisabki selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja juhuslikkust seob vastandite htsus ning need kategooriad ei vlista teineteist.

Kui Kierkegaard vttis endale lesandeks kukutada paratamatuse miste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis - vastandades neid metafsiliselt - tles ta lahti dialektikast. Samavrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine vimalikkusest, mille Kierkegaard pstitas vastandina Hegelile, kes ksitas neid dialektiliselt, vastastikku lbipimunutena, mis nhtub juba formaalse ja reaalse vimalikkuse eristamisest.

Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli omast erinevale dialektikavormile, vaid hlgas dialektika. Ta pdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta ligi lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine teostamatuks, kuivrd tollesama lahkulmise igustusena oli

Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja jupingutusi.

Vastuolukategooria lbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:

Kikjal, kus on elu, on vastuolu. Ent tal polnud eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole vastuolugi. Vljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid eksistentsiaalne vastuolu ei eelda htsust, vaid vlistab seda.

Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse tlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jud. Sna

vastuolu ei tule siin vtta mitte selles neetud thenduses, mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel snal loomejudu.

Minu eluvaatlus on tiesti mttetu. Mulle tundub, et kuri vaim on mu ninale asetanud prillid, mille ks klaas tohutult suurendab, teine aga samavrra vhendab.

Kierkegaardi tdes on vga vhe elnud kasvatusest ja lastest ldse. Meelsamini rgin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi loota, et nad saavad kunagi mistusega olenditeks; aga need, kes nendeks on saanud - oh sa issand kll!

Kierkegaardile polnud olemine leldse ja veel vhem inimese eksistents mtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard lhtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on vaimne, siiski on tema vaimu-ksitus selline, et see nestab idealistliku kontseptsiooni.

Kierkegaardi arvates ei vi inimene olla teadusliku tunnetuse objekt, enamgi, teda ei vi ksitleda ka subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused pshhofsioloogia koolkonnad. Kes eksisteerib, see ei saa samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt.

Materialistlik fsioloogia on koomiline..., aga uusim, enam hingestatud fsioloogia on sofistlik. Hinge ja keha probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing on primaarne, keha - sekundaarne. Keha on hinge ja seega ka vaimu organ. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge ja keha sntees, mida juhib vaim. Lppkokkuvttes inimene on vaim. Pshho-fsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud idealistlikult.

Kuid pshhofsiline probleen on vaid ks flosoofia phiksimuse - olemise ja mtlemise vahekorra ksimuse - tahke.

Kirkegaard ei pidanud olemist mtlemiseks, kuna vaim pole mtlemine, mis ainult ei vimalda, vaid lausa nuab loogilist mtu ja ksitlust. Just selles on tema salvava mrkuse teline mte, et vite puhul - olemine ja mtlemine on samased, tuleb hekorraga naerda ja nutta.

Kui olemise asemel oleks jutt eksistentsist

(spetsiifilises thenduses, milles seda mistet kasutas

Kierkegaard), ja mtlemise asemel - vaimust (jllegi tema thenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tpi subjektiivse idealismi philause.

elduga ei ole karvavrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika

Descartesi lausega ma mtlen, jrelikult ma olen olemas. Ta vitis, et olemise jreldamine mtlemisest on vastuolus, ja tstatas

Descartesi vastu mtlemise ja olemise vahekorra vastupidise vormeli: Kuna ma eksisteerin ja olen mtlev, siis ma mtlen.

Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja mtlemise, nende vahel ei ole ideaalset samasust. Mtlemisega samane olemine ei ole ldse inimlik olemine.

Minu peamine mte oli, et meie ajal on teadmise liklluse tttu ra unustanud, mis thendab eksisteerida ja mis thendus on enesessepratusel....

Mned looduseuurijad leidsid vi pdsid leida kusagil maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist universumid vaadelda..., on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis selle aga iseeneses.

Sellises spetsiifilises thenduses on eksisteerimine

Kierkegaardile ainuke telisus, mis piirab olemise mistet ja on vastandatud mtlemisele. On telisus vlisilm? ksib ta iseendalt, ja vastab eitavalt: Telisus on sisemaailm, oma Mina enesesuhe oma Minaga.

Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi tunnistas ta ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega mtlemises ei ole obsoluutselt midagi hist.

Kierkegaardi ei rahuldanud mratleda inimest mtleva olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema eksistentsis peamine. Teliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa eksisteerida. Kik eksistentsiprobleemid on henduses kirega.

Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkige. Kirg on eksistentsi liikumapanev jud ja subjektiivsuse tipp.

Taani teoloogi arvates ei vi inimest niisiis mratleda mtleva substansina, loomuliku olendina ega ldse mingit liigi

objektina. Tegelikult ei saa inimest ldse defineerida. Olles kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end selleks, mis ta on. inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see on Mina.

Ksimusele Mis thendab olla inimene?, Kierkegaard on taandanud filosoofia phiksimuse: mis thendab olla?...

Kierkegaard on end kunagi vrrelnud inimesega, kes elab iga hetk kokku variseda ahvardaval pningul. Seejuures ta teab seda.

Selleprast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad mahalhkumisele mratud hiskonnas, inimesed, kes on kaotanud jalge alt igasugune pinna.

Vib olla tema filosoofilised td pavad nu anda, aidata nendele inimestele. Ta ei taha ppida, vaid tahab, et inimesed ise leiaksid otsust.

V4ib-olla ks vljaps, mida ta pakub on: Mistatuslik ei tule olla mitte ksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.

KASUTATUD KIRJANDUS:

????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.
??? ??????????. 1994.
Bhhovski B. Kierkegaard (Suuri mtlejaid). 1975.
Salumaa E. Kierkegaard. 1993.







-





















-














-


--














. All right reserved.